Teoloog ja näitleja Malle Pärn: me peame hakkama päriselt elama

Teoloog, rahvuskonservatiiv ja näitleja Malle Pärn on üks neist inimestest, kes kutsub kõiki nägema elu lahtiste silmadega, ise mõtlema ja mitte lähtuma meedia kaudu meie meeltesse valatavast rämpsust.

“Meie ühiskonnaelu korraldavad poliitilised parteid. Nendesse kuulub vaid väike osa rahvast. Nõukogude ajal oli ühiskonnas kaks poliitilist grupeeringut: parteilased ja parteitud. Parteilased pidid oma tegevuses ja mõtlemises lähtuma partei programmist ja keskkomitee otsustest. Nii-öelda: partei programm südametunnistuse asemel… Parteitud pidid jälle parteilastele kuuletuma.

Poliitika on ühest küljest aktiivne osavõtt riigiasjade korraldamisest, teisalt on see seisukohavõtt üldiste ja avalike küsimuste kohta (VL 1978).

Ka tavaelu ei saa väljaspool poliitikat elada

Seega, laiemas mõistes on poliitika kõikide inimeste elu osa. Igaüks, kellele läheb korda see, mis tema riigis tema rahvaga toimub, kes mingisuguse suhtumisega reageerib sellele, mida toodab professionaalne poliitik, see juba tegeleb poliitikaga. Sageli on just see, parteiväline, isiklikul mõtlemisel põhinev poliitika objektiivsem ja otstarbekam, sest ta lähtub enam praktilisest kui teoreetilisest mõtlemisest.

Kas ei peaks hakkama korraldama nn. parteitute kongresse ja istungeid, et Toompea poliitikuid maa peale tuua? Ja ette valmistada tulevasi Riigikogusid. Sest teatud mõttes võiks öelda, et poliitika ja riigivalitsemine on iga kodaniku kohus oma kaasinimeste ees. Mida suurem osa rahvast tegeleb ühiskonnaelu korraldamisega, seda suurem on võimalus, et poliitika muutub rahvakesksemaks, iga inimesega arvestavamaks.

Kui poliitika lakkab olemast mingi väikese grupeeringu privileeg, tuluallikas, või kinnise klubi golfiväljak, siis võib sellest ka rahvale suuresti kasu tulla.

Inimühiskond on ju tegelikult selline kooslus, kus igaüks on oluline ja vajalik. Riigi ülesehitamisel tuleks arvestada kõikide inimestega ja inimgruppidega. Demokraatlikus süsteemis ei tohiks olla suuri eesõigusevahesid, igaüks teeb oma tööd, annab oma panuse niiöelda ühisesse katlasse, vastavalt sellele, missugused on tema võimed ja anded, ja missuguse ameti ta endale valib, või missugune talle teiste poolt usaldatakse.

Võimu või sissetuleku poolest kõrgem ametikoht ei tohiks (demokraatias) anda inimesele eriliselt suuremaid eesõigusi, sest oma igapäevases elus sõltub see inimene teistest täpselt samapalju kui kõik teised. Ja kuna sellisel inimesel on rohkem võimalusi teistele kurja teha, teistele ebaõiglust või kannatusi põhjustada, siis peaks tema vastutus olema tunduvalt suurem.

Inimene on ekslik, ja me ei oska oma tegevuse kõiki tagajärgi ette näha

Iga inimene on oma vigade eest vastutav. Nagu kurjategija peab kandma teenitud karistuse, nii peab oma vigade eest vastutama igaüks. Ja tegelikult me ju vastutamegi, varjatult, sest iga halb tegu jätab inimesse jälje.

Oma vea tunnistamine ja selle heaks tegemine annab inimesele võimaluse seda jälge endast maha kustutada. Vastutustunne on seega terve inimese enesekaitserefleks. Vastutustundetu inimene on vaimselt haige. Ta on liiga palju halbade tegude jälgi endasse kinnitanud, ja sellega rikkunud oma vaimse tasakaalu.

Me ei saa mõõta seda energiahulka, mida üks või teine inimene oma töösse asetab. Me ei saa ka mõõta kõikide ametite ühiskondliku tulu või kasu suurust. Me ei saa öelda, et Riigikogu liige töötab rohkem kui näiteks pagar või halastaja-õde. Me ei saa ka öelda, et ministri töö on olulisem kui kirurgi või õpetaja töö.

Meie palkade ja “auväärsuse” jaotused on ilmselgelt raha- ja võimukesksed, seega sobivad rohkem feodalismiajastusse kui meie praegusse “demokraatlikku kapitalismi”, kui niisugune asi üldse olemas on.

Palgasüsteem tuleks korraldada mõistlikult, arvestades inimvõimeid. Ükski inimene ei suuda töötada kakssada korda rohkem kui teised, järelikult mitmekümne või koguni sajakordne palgavahe ühiskonnas on selge hullumeelsuse vaimusünnitis.

Kui minister  või tippjuht “vastutab” kakskümmend korda rohkem kui õpetaja või arst, siis peab ta ka oma eksimuse eest vastavalt kakskümmend korda rohkem karistust kandma. Niisiis, üheaastase kriminaalkaristuse asemel tuleks talle määrata kakskümmend aastat. Samuti peaksid kõik temale määratud trahvid vastama tema “vastutuse” astmele.

Meil räägitakse kõrgest vastutusest ainult seoses palganumbritega

Me ei tohi oma aina kasvavas enesekesksuses unustada seda lihtsat tõsiasja, et inimene ei saa eksisteerida väljaspool ühiskonda, kogukonda. Me oleme tänases tööjaotuses nii suuresti üksteisest sõltuvad. Ja selles sõltuvuses valitseb täielik demokraatia – me kõik vajame pagareid, teeparandajaid, remondimehi, torulukkseppi, õpetajaid, lasteaednikke, tänavapühkijaid, lumesahajuhte, kassapidajaid, lihunikke, ja nõnda edasi. Iga olemasolev amet on vältimatult vajalik, seega auväärne, sest nende kõigi teeneid tarvitab ka riigi president. Palju kahtlasem on, kui palju näiteks tänavapühkija või metsatööline presidenti vajab. Just nende “auväärsete” ametite hulgas on palju selliseid, ilma milleta ühiskond väga hästi hakkama saaks.

Niisiis, elame teatud mõttes kõverpeegli-maailmas. Austame ja imetleme neid, kes tegelikult rahva kulul lahedat elu elavad, ilma, et neist meie igapäevaelus mingit suuremat praktilist kasu oleks. Või vähemalt kasu ilma kahjuta. Kusjuures mõnikord on kahju suurem kui kasu.

Ja jätame tähelepanuta need, kes meid elus hoiavad, nälja või külma või vaimse allakäigu eest kaitsevad.

Ilma teravate väljaütlemisteta enam ei saa

Kas kogu see jutt tundub liiga karmina? Teate, ma püüaksin olla palju diplomaatilisem, tegemist oleks dialoogiga, mitte monoloogiga. Kui keegi seal üleval meie kriitikat kuulda võtaks ja oma tegevuses arvestaks. Kui ta vähemalt vastaks, püüaks mulle selgeks teha, et ma eksin. Kui ma eksin.

Kuna seda üldse tähele ei panda, seda tõrjutakse, seda koguni põlatakse ja halvustatakse, kuni vihakõneks tembeldamiseni välja, siis peabki poliitkarjeristide arvustamine olema võimalikult terav. Aga ma EI VIHKA, ma armastan. Oma rahvast, seda, kellest Toompea teerull aina üle sõidab.

Me elame nagu mingi maketi järgi, mis meie tegeliku eluga päris hästi kokku ei sobi. Mis on tohutult pisem ja igavam ja värvitum kui meie tegelik elu. Ja me püüame oma elu sobitada selle maketiga, visates sealt välja värvid, suurused ja väed, mis sinna ära ei mahu. Me raiskame aega tühiste asjade peale ja heidame kõrvale olulised.

Niisiis, ennekõike, me peame hakkama päriselt elama. Ise oma elu korraldama, ise valima, ise otsustama, ise vastutama